Minust

Olen suur suhtleja, kuid mitte nii suur kirjutaja. Tihti vägagi toimekas, kuid vahel liigagi tagasihoidlik.... Kuid ajad muutuvad ja ajad muudavad.

Ühel päeval kirjutas mulle tuttav, kes soovis saada soovitusi, nõuandeid ja kuulda Minu Lugu, kuidas ma nii kaugele olen jõudnud. See pidi niivõrd inspireeriv olema. Ma polnud kunagi oma senisele tegevusele selle pilguga vaadanud.

Pärast keskkooli asusin õppima Tallinna Tehnikaülikooli rõivatootmise erialale. Töötasin rõivaettevõttes 7 aastat. Õppisin, töötasin ning samal ajal oli hobi rahvatants. Tantsisin 6 aastat rahvatantsuansamblis Kuljus. Oleks edasi tantsinud, kuid elu muutus ning koos armsamaga läksime Ants Taela juurde seltskonnatantsu õppima. Olgu mainitud, et rahvatantsu olen tantsinud 15 aastat oma elust ja minust on saanud rahvatantsu fänn.

Pärast seda sündisid jadamisi kaks poega (rahvussport nagu seda nimetatakse – kahe lapse sündide vahe max 2,5 aastat).

Suurem käsitööhoog tuli peale, nagu paljudele emmedelegi, koju jäädes. See muutus nii teraapiliseks ja oluliseks tegevuseks lastega kodus olles. Oma kätega asjade valmistamist olen nautinud terve elu. Tööõpetuse tunnid olid lahedad!

2009. aastal avastasin enda jaoks lapitehnika. Alustasin ka blogimist - käsitööpäevikuna, et oleks kõik tehtud asjad ülevaatlikult ühes kohas. 

Me elame Kiilis kahekordses punastest tellistest tehtud majas. Kuna mul oma tuba pole, siis olen natuke igas toas. Tol ajal alustasin üleval väikses toas, millest sai mingil hetkel lastetuba. Siis kolisin magamistuppa ning väike õmblusnurk masinate ja riiulitega on seal tänini. Sellest tuli ka esimese blogi nimi "Punase tellise 2. korrusel". 

2009 lõpp - 2010 algus aastal läbisin Rahvaülikoolis Muhu tikandi kursuse. 

Sai tehtud mõned klassikalised tekid, kuid nende tegemine muutus minu jaoks natuke nagu igavaks, otsisin väljakutset. Mööda internetti uidates, sattusin ühele tikkimispildile, mis kõnetas mind sedavõrd, et olin valmis sellest lapiteki tegema. 2010 aastal võitsin lapitekikonkursi ülivõimsalt – „10000 tükikest armastust“. Siin on meenutus selle teki tegemisest.

Kui ma kord ühele "paberitöösõltlasele"  ;) oma uut paberilõikamise imemasinat (digilõikurit) tahtsin näidata (ka see masin on üleval magamistoas), märkas ta voodil seda tekki ja jäi suu ammuli vaatama: "Sina tegid selle teki!!!" 

Jah, mina see olingi. Tol korral tegin ma endale feissbuki konto just sellepärast, et lugeda neid kommentaare, mis pärast võitja väljakuulutamist kirjutati. Vahel kui olen eriti kurb millegi pärast, siis ikka loen neid kommentaare ja tuju läheb kohe paremaks. Tänan ikka veel kõiki tolle korra hääletajaid ja hea sõna ütlejaid. 

2011 aasta sügisel õppisin Viki käe all liimköitealbumit ja karpi. Nendele koolitustele läksin tegelikult sõbrannaga koos ja sõbranna õhutusel, mul polnud tol hetkel mõtteski, et neid oskusi võiks hiljem vaja minna. Lihtsalt oli tore õppida!

Omades mingit kummalist kirge paberi vastu vahetasin 2012. aasta kevadel (kanga-) materjali ja töövahendid paberitööde omadega ning hakkasin hoopis paberitükke kokku kleepima. Sündis uus blogi lukumetuku.blogspot.com , mida pean tänaseni. Nimi Lukumetuku tuli siit.

Siin on esimene karp pärast koolitust, mille peal tegin ära kõige suuremad vead, mida karbi tegemisel teha saab - õppetund nr.1

Sellest karbist hakkas veerema järgmine pall - Käsitööpesa. Kallil sõbrannal Epul tekkis idee, et võiks teha koha, kus õppida ja õpetada paberitöid ning 2012 sügisel hakkasime koos töötubasid tegema.

Sealt edasi mingil hetkel muutus vajalikuks registreerida end ettevõtjaks (2013 sügis) ja järgmisel hetkel kirjutasin äriplaani. No tegelikult peaks asjad käima vastupidises järjekorras aga see selleks.

Muud tööd, mis pole paberiga seotud, kuid siiski tahaks käsitööpäevikus kajastada on leitavad siin. Ka selle blogi nime leidmisega nägin vaeva, sest nimed peavad mul tähendusega olema. Siin- ja sealpool sahtliserva on selle mõttega, et mitte ära piirata oma näidatut mingi konkreetse materjaliga ja jätta ruumi ka nendele asjadele mis asuvad sahtli sees ja pole üldse käsitöö. 

Lastega kodus olemist iseloomustab väga hästi see pilt:

Aga tahaks ju kõike saada ;)

Minu jaoks oli kaartide ja karbikeste tegemine õhtune pingete mahalaadimise hetk - istuda oma laua ääres ja lihtsalt midagi luues...  karp-rahakaarte hakkasin tegema juba augustis 2012

Joonistan ülesse kõik vähegi asjalikumad joonised koos mõõtudega suurde kaustikusse (minu piibel). Pildistan eranditult kõiki tehtud töid ja vahel ka tööetappe, kuid ajanappuse pärast ei jõua kõik blogisse. 

Minu suur soov on teha kõike võimalikult hästi, pingutada alati selle nimel, et tehtud tööd oleksid parimal võimalikul tasemel ning võimalusel teha teisiti kui teised, mis paneb tublisti leiutama.