See on nii tore vaadata, kuidas lastele meeldib oma titeaja asju ja pilte vaadata. Tihti unustame palju ära ja kui lapsed suured, ei mäleta me enam paljutki, et neile jutustada toredaid ja mitte nii toredaid asju nende lapsepõlvest. Valmistun selleks ajaks juba praegu. Olen alles hoidnud need kõige väiksemad ja kõige armsamad asjad. Tegelenud "esimese aasta raamatuga" - kirjutanud, kleepinud pilte jne. (Noh teise poisi raamatus veel pilte pole, kuid kindasti tulevad!). Kuna aga nende lünklike raamatute täitmine käib kohati üle jõu, et nüüd täpselt õigel ajal raamatusse teha sissekanne selle kohta, millal tõusis püsti või millal oli viies hammas, siis olen algusest peale üritanud kirjutada tavalisse vihikusse kõigest, mis sel hetkel lastega toimub, mida põnevat teevad või räägivad. Paar vihikut on juba täis.
Juba praegu on seda äge lugeda ;)
// Ühel hommikul tuleb kutt meie vahele, siblib ja keerutab. Jääb siis püsima jalad padja peal ehk siis valepidi.
Ütlen: "Pojake, Sa oled valepidi!"
"Ei, voodi valepidi!"//
Aga sel korral sai endale toreda ja lihtsa karbi samalaadsete mälestuste jaoks Anders.
No comments:
Post a Comment