Värvusõpetus

Värve iseloomustatakse kolme põhitunnuse järgi: toon; heledus ja puhtus. Tooni saab füüsikaliselt täpselt määrata lainepikkuse kaudu. Tooni järgi tunneme ära värvi ja oskame seda nimetada. Heledus (siililegi selge) mida rohkem peegeldub pinnalt valgust, seda heledamana me seda tajume. Ning puhtus (küllastatus) näitab kui palju akromaatilist (halli, musta, valget) värvi on segatud konkreetse värvi põhitooniga - vanaroosa (punane+helehall); vesihall (hall+sinine).
Nende ilusalt tarkade lausete tekitamisel abistasid mind raamat "Värvimängud aias" (Rein Kuresoo) ning Värvusõpetuse konspekt (Anti Viikna).

Ma leian värvusõpetuse väga keerulise olevat. Kuidas kõigest aru saada, mismoodi silm tajub värvusi ja valgusi. Oi kuidas ma kooliajal nägin vaeva, et arvestus saada selles aines. Ikka uuesti ja uuesti võtan konspekti ette, see hämmastav värvide maailm, mida me silma abil saame tajuda (ja igaüks omamoodi).
Värve seatakse kokku lähtudes printsiipidest - toon-toonis või kontrastne. Toon-toonis ilu on nauditav vaadata, kuid mina eelistan kontraste, et värvid oleksid selgemini tajutavad. Värvide valikul uue projekti puhul võtan ette värviringi või Color Matching Combinations for Clothing Sets (mis siis et riietele, toimib samahästi paberil).